Pimedam aeg ei pea tähendama süngemat aega. See võib olla hoopis võimalus pöörata tähelepanu asjadele, mille jaoks kiirematel kuudel nii palju ruumi ei jagu. Oma mõtetele, tunnetele ja soovidele. Suvel kipub elu liikuma väljapoole – kohtumised, reisid, ettevõtmised ja pikad õhtud. Sügis kutsub meid tasapisi tagasi iseenda juurde.

Oleme nii harjunud mõtlema sellele, mida kõike veel teha tuleb, et unustame küsida, kuidas meil tegelikult läheb. Mitte pealiskaudselt, vaid päriselt. Kas mu päevades on piisavalt seda, mis mulle rõõmu pakub? Millest olen viimasel ajal puudust tundnud? Millele kulub mu energia ja mille jaoks tahaksin seda hoopis hoida? Neile küsimustele ei pea kohe vastuseid leidma. Mõnikord piisab sellest, kui võtame aega neid üldse küsida.

Sügis on ka hea aeg millestki lahti lasta. Nii nagu puud ei hoia oma lehtedest kinni, ei pea meiegi kõiki suvel tehtud plaane, endale antud lubadusi või vanu harjumusi uude aastaaega kaasa võtma. Võib-olla on mõni kohustus muutunud ebavajalikuks või mõni eesmärk pole enam oluline. Kõik, mis kunagi tundus tähtis, ei pea seda olema ka täna.

Selleks, et oma mõtetes veidi rohkem selgust luua, ei ole vaja keerulisi rituaale ega põhjalikku enesearenguplaani. Mõnikord piisab ühest rahulikust õhtust, märkmikust ja mõnest vabast minutist. Pane kirja, mis on sind viimasel ajal rõõmustanud, mis on väsitanud ja millele sooviksid enne aasta lõppu rohkem tähelepanu pöörata. Ära hakka koostama taas ühe pikka to-do listi, vaid mõtiskle suures pildis, mis valdkonnad ja kes inimestest on sinu jaoks praegu olulised.

Pole kaugel aeg, kui hakatakse rääkima uue aasta eesmärkide seadmisest ja lubaduste andmisest. Aga enne, kui hakkad mõtlema sellele, mida järgmisel aastal saavutada, võiksid ehk endale lubada midagi muud – olla lihtsalt siin, selles sügises. Märgata väikeseid rõõme, nautida aeglasemaid õhtuid ja teha oma ellu natuke rohkem ruumi sellele, mis sulle on oluline.

Vahel ei ole vaja rohkem teha. Vahel on vaja lihtsalt rohkem märgata.